Ernst von Dohnányi

Suure-Jaani Muusikafestival

et en

Ernst von Dohnányi

Ernst von Dohnányi, ungaripäraselt Ernő Dohnányi sündis 1877 Pozsony´s (tänapäeval Lääne-Slovakkia) ja suri 1960 New York´is USA-s. Ta oli tunnustatud helilooja ja dirigent ning oma põlvkonna säravamaid pianiste, kes lisaks sooloesinemistele pööras suurt
tähelepanu kammermuusikale. Dohnányi õppis Budapestis, kus 1897 kanti ette tema esimene sümfoonia. Aastatel 1908-1915 õpetas ta Berliini Muusikaakadeemias, hiljem tegutses Budapesti Filharmoonia dirigendina. 1931 asus ta tööle Ungari Raadio muusikadirektorina. Teise Maailmasõja järel sattus Dohnányi kodumaal kommunistliku
reziimi tagakiusamise alla, tema teosed kadusid kontserdikavadest. Helilooja oli sunnitud emigreeruma esmalt Lõuna-Ameerikasse, seejärel USA-sse. 1955 sai temast Ameerika Ühendriikide kodanik ja ta oli tihedalt seotud Florida Ülikooliga. Dohnanyi loomingus on tugevaid mõjutusi Johannes Brahmsilt, seetõttu tundus see kaasaegsetele sageli konservatiivse, isegi vanamoodsana. Ta on loonud oopereid,
sümfooniaid ja ohtralt kammermuusikat. Keelpillitriole komponeeritud Serenaad op 10 on noorpõlveteos aastast 1902. Dohnányi ei kasuta otseselt ungari rahvamuusika tsitaate, millega said hiljem kuulsaks tema kaasmaalased Zoltán Kodály ja Béla Bartók.
Helikeeles kuuleme siiski ilmeksimatult rahvamuusika mõjutusi, kuid need on sulanud partituuri sügavamatesse kihtidesse ja moodustavad rütmifiguuride homogeense koostisosa. Hästi väljendub see serenaadi prelüüdis, mis on rühikas ja uljas marss koos põnevate laulvate episoodidega. Kitarrilaadse saatefiguuriga teise osa ilmekas
meloodia katkeb ootamatult energilise tundepuhangu ajel, andes vajaliku liigendatuse ja hoides kõrgel emotsionaalset pinget. Serenaadi kroonib meisterlik skertso, mille tihe kude kõneleb nii looja tehnilistest oskustest kui ka huumorimeelest. Võluv kromaatiline peateema on hea polüfoonilise arengu algmaterjal. Helilooja ei hoia siin tagasi oma
fantaasiat ja teravmeelseid ideid ning loomingulist energiat, tegemist on tõelise intellektuaalse ja emotsionaalse tulevärgiga. Olulise kontrasti moodustab järgnev melanhoolne variatsioonivormis neljas osa ning „paprikane“ finaal, mis pöördub tagasi serenaadi alguses kõlanud marsi muusikalise materjali juurde.